Psalmid 109:1 Ära ole vait, mu kiituse Jumal! 109:2 Sest õelate suu ja eksitajate suu on avatud minu vastu: nad on rääkinud minu vastu valeliku keelega. 109:3 Nad piirasid mind ka vihkamissõnadega; ja võitles minu vastu ilma põhjuseta. 109:4 Minu armastuse pärast on nad mu vastased, aga ma annan end palvele. 109:5 Ja nad on tasunud mulle kurja hea eest ja vihkamisega minu armastuse eest. 109:6 Pane õel mees tema üle ja Saatan seisagu tema paremal käel! 109:7 Kui tema üle kohut mõistetakse, mõistetagu ta hukka ja tema palve olgu tõeks saanud patt. 109:8 Tema päevi olgu vähe; ja las teine võtab oma kabineti. 109:9 Tema lapsed jäägu isata ja naine lesk. 109:10 Olgu tema lapsed alatasa hulkurid ja kerjagu: nad otsigu oma leib ka oma mahajäetud kohtadest välja. 109:11 Saagu väljapressija kõik, mis tal on; ja las võõrad rikuvad tema töö. 109:12 Ärgu keegi halastagu teda ja ärgu tulgu keegi halastama! eelistavad oma isata lapsi. 109:13 Tema järglased olgu ära lõigatud; ja järgmisel põlvkonnal las oma nimi kustutatakse. 109:14 Pidage meeles tema vanemate süütegusid Issanda ees; ja ei lase tema ema patt kustutatakse. 109:15 Olgu nad alati Issanda ees, et ta hävitaks mälestuse neist maa pealt. 109:16 Sest ta ei pidanud meeles halastust avaldada, vaid kiusas taga vaeseid ja abivajaja, et ta võiks isegi tappa murtud südamega. 109:17 Nagu ta armastas needmist, nõnda tulgu see temale, kuna ta ei armastanud õnnistus, olgu see siis temast kaugel. 109:18 Nagu ta riietas end needusega nagu oma rõivasse, nõnda las ta tuleb tema sisikonda nagu vesi ja nagu õli tema luudesse. 109:19 Olgu see talle nagu rõivas, mis teda katab, ja vööks millega ta on pidevalt vöötatud. 109:20 Olgu see minu vaenlaste ja nende tasu Issandalt mis räägivad kurja minu hinge vastu. 109:21 Aga sina, Jumal, Issand, tee minu heaks oma nime pärast, sest sinu halastus on hea, päästa mind. 109:22 Sest ma olen vaene ja vaene ja mu süda on mu sees haavatud. 109:23 Ma olen kadunud nagu vari, kui see vaibub: mind paiskub üles-alla nagu jaaniuss. 109:24 Mu põlved on paastumise tõttu nõrgad; ja mu liha tühjeneb. 109:25 Ka mina sain neile teoks: mind vaadates värisesid nad nende pead. 109:26 Aita mind, Issand, mu Jumal, päästa mind oma halastuse järgi! 109:27 et nad teaksid, et see on sinu käsi; et sina, ISSAND, oled seda teinud. 109:28 Las nad kiruvad, aga sina õnnista; kui nad tõusevad, jäägu nad häbisse; aga su sulane rõõmustagu! 109:29 Las mu vastased riietuvad häbiga ja varjagu neid! ise oma segadusega, nagu mantliga. 109:30 Ma ülistan Issandat väga oma suuga; jah, ma kiidan teda hulga hulgas. 109:31 Sest ta seisab vaeste paremal käel, et päästa teda nende käest mis tema hinge hukka mõistavad.