Psalmid
109:1 Ära ole vait, mu kiituse Jumal!
109:2 Sest õelate suu ja eksitajate suu on avatud
minu vastu: nad on rääkinud minu vastu valeliku keelega.
109:3 Nad piirasid mind ka vihkamissõnadega; ja võitles minu vastu
ilma põhjuseta.
109:4 Minu armastuse pärast on nad mu vastased, aga ma annan end palvele.
109:5 Ja nad on tasunud mulle kurja hea eest ja vihkamisega minu armastuse eest.
109:6 Pane õel mees tema üle ja Saatan seisagu tema paremal käel!
109:7 Kui tema üle kohut mõistetakse, mõistetagu ta hukka ja tema palve olgu tõeks saanud
patt.
109:8 Tema päevi olgu vähe; ja las teine võtab oma kabineti.
109:9 Tema lapsed jäägu isata ja naine lesk.
109:10 Olgu tema lapsed alatasa hulkurid ja kerjagu: nad otsigu oma
leib ka oma mahajäetud kohtadest välja.
109:11 Saagu väljapressija kõik, mis tal on; ja las võõrad rikuvad
tema töö.
109:12 Ärgu keegi halastagu teda ja ärgu tulgu keegi halastama!
eelistavad oma isata lapsi.
109:13 Tema järglased olgu ära lõigatud; ja järgmisel põlvkonnal las oma
nimi kustutatakse.
109:14 Pidage meeles tema vanemate süütegusid Issanda ees; ja ei lase
tema ema patt kustutatakse.
109:15 Olgu nad alati Issanda ees, et ta hävitaks mälestuse
neist maa pealt.
109:16 Sest ta ei pidanud meeles halastust avaldada, vaid kiusas taga vaeseid
ja abivajaja, et ta võiks isegi tappa murtud südamega.
109:17 Nagu ta armastas needmist, nõnda tulgu see temale, kuna ta ei armastanud
õnnistus, olgu see siis temast kaugel.
109:18 Nagu ta riietas end needusega nagu oma rõivasse, nõnda las ta
tuleb tema sisikonda nagu vesi ja nagu õli tema luudesse.
109:19 Olgu see talle nagu rõivas, mis teda katab, ja vööks
millega ta on pidevalt vöötatud.
109:20 Olgu see minu vaenlaste ja nende tasu Issandalt
mis räägivad kurja minu hinge vastu.
109:21 Aga sina, Jumal, Issand, tee minu heaks oma nime pärast, sest sinu
halastus on hea, päästa mind.
109:22 Sest ma olen vaene ja vaene ja mu süda on mu sees haavatud.
109:23 Ma olen kadunud nagu vari, kui see vaibub: mind paiskub üles-alla nagu
jaaniuss.
109:24 Mu põlved on paastumise tõttu nõrgad; ja mu liha tühjeneb.
109:25 Ka mina sain neile teoks: mind vaadates värisesid nad
nende pead.
109:26 Aita mind, Issand, mu Jumal, päästa mind oma halastuse järgi!
109:27 et nad teaksid, et see on sinu käsi; et sina, ISSAND, oled seda teinud.
109:28 Las nad kiruvad, aga sina õnnista; kui nad tõusevad, jäägu nad häbisse;
aga su sulane rõõmustagu!
109:29 Las mu vastased riietuvad häbiga ja varjagu neid!
ise oma segadusega, nagu mantliga.
109:30 Ma ülistan Issandat väga oma suuga; jah, ma kiidan teda
hulga hulgas.
109:31 Sest ta seisab vaeste paremal käel, et päästa teda nende käest
mis tema hinge hukka mõistavad.