Psalmid 41:1 Õnnis on see, kes peab vaeseks: Issand annab ta välja hädade aeg. 41:2 Issand hoiab teda ja hoiab ta elus; ja teda õnnistatakse maa peal ja sa ei anna teda tema tahte alla vaenlased. 41:3 Issand tugevdab teda näruse voodil, sina teed kogu oma voodi haiguses. 41:4 Ma ütlesin: Issand, ole mulle armuline, tee mu hing terveks! sest ma olen pattu teinud sinu vastu. 41:5 Mu vaenlased räägivad minust kurja: Millal ta sureb ja tema nimi hukkub? 41:6 Ja kui ta tuleb mind vaatama, räägib ta tühisust, ta süda koguneb ülekohus iseenda vastu; kui ta läheb välismaale, siis ta ütleb seda. 41:7 Kõik, kes mind vihkavad, sosistavad minu vastu, nad mõtlevad minu vastu minu valu. 41:8 Nad ütlevad, et kuri haigus jääb tema külge kinni ja nüüd, kui ta valetab ta ei tõuse enam üles. 41:9 Jah, mu tuttav sõber, kelle peale ma usaldasin ja kes sõi minust leib, on tõstnud oma kanna minu vastu. 41:10 Aga sina, Issand, ole mulle armuline ja tõsta mind üles, et ma saaksin tasu neile. 41:11 Sellest ma tean, et sa eelistad mind, sest mu vaenlane ei tee seda triumf minu üle. 41:12 Ja mis puutub minusse, siis sina toetad mind mu laitmatus ja hoiad mind su palge ees igavesti. 41:13 Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, igavesest ajast ja igavesti! Aamen ja aamen.