Psalmid
41:1 Õnnis on see, kes peab vaeseks: Issand annab ta välja
hädade aeg.
41:2 Issand hoiab teda ja hoiab ta elus; ja teda õnnistatakse
maa peal ja sa ei anna teda tema tahte alla
vaenlased.
41:3 Issand tugevdab teda näruse voodil, sina teed
kogu oma voodi haiguses.
41:4 Ma ütlesin: Issand, ole mulle armuline, tee mu hing terveks! sest ma olen pattu teinud
sinu vastu.
41:5 Mu vaenlased räägivad minust kurja: Millal ta sureb ja tema nimi hukkub?
41:6 Ja kui ta tuleb mind vaatama, räägib ta tühisust, ta süda koguneb
ülekohus iseenda vastu; kui ta läheb välismaale, siis ta ütleb seda.
41:7 Kõik, kes mind vihkavad, sosistavad minu vastu, nad mõtlevad minu vastu
minu valu.
41:8 Nad ütlevad, et kuri haigus jääb tema külge kinni ja nüüd, kui ta valetab
ta ei tõuse enam üles.
41:9 Jah, mu tuttav sõber, kelle peale ma usaldasin ja kes sõi minust
leib, on tõstnud oma kanna minu vastu.
41:10 Aga sina, Issand, ole mulle armuline ja tõsta mind üles, et ma saaksin
tasu neile.
41:11 Sellest ma tean, et sa eelistad mind, sest mu vaenlane ei tee seda
triumf minu üle.
41:12 Ja mis puutub minusse, siis sina toetad mind mu laitmatus ja hoiad mind
su palge ees igavesti.
41:13 Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, igavesest ajast ja igavesti!
Aamen ja aamen.