Psalmid
10:1 Miks sa seisad kaugel, Issand? miks sa end sel ajal peidad
häda?
10:2 Õel oma uhkuses kiusab taga vaeseid; las nad võetakse sisse
seadmeid, mida nad on ette kujutanud.
10:3 Sest õel hoopleb oma südamesooviga ja õnnistab teda
ahne, keda Jehoova põlgab.
10:4 Õel ei otsi oma palge uhkuse tõttu
Jumal: Jumal ei ole kõigis oma mõtetes.
10:5 Tema teed on alati rasked; sinu otsused on palju kõrgemad kui tema
nägemine: nagu kõik tema vaenlased, ta pahvatab neid.
10:6 Ta on öelnud oma südames: Ma ei kõiguta, sest ma ei saa kunagi olla
vastasseis.
10:7 Tema suu on täis sõimu ja pettust ja pettust, ta keele all on
pahandus ja edevus.
10:8 Ta istub külade varjupaikades, salapaikades
kas ta tapab süütuid?
10:9 Ta varitseb salaja nagu lõvi oma koopas, ta varitseb
püüdke vaest kinni: ta püüab vaese kinni, kui ta tõmbab ta enda sisse
net.
10:10 Ta kükitab ja alandab ennast, et vaesed langeksid oma tugevate läbi
ühed.
10:11 Ta ütleb oma südames: Jumal on unustanud, ta peidab oma näo; ta
ei näe seda kunagi.
10:12 Tõuse, Issand! Jumal, tõsta oma käsi: ära unusta alandlikke.
10:13 Miks õel hämmastab Jumalat? ta on öelnud oma südames: Sina!
ei nõua seda.
10:14 Sa oled seda näinud; sest sa näed pahandust ja pahameelt, et selle eest tasuda
sinu käega: vaene usaldab end sinu kätte; sina oled
isata abiline.
10:15 Murra õela ja kurja käsi, otsi tema
kurjust, kuni sa seda ei leia.
10:16 Issand on Kuningas igavesti ja igavesti, paganad on hävinud tema omast
maa.
10:17 Issand, sa oled kuulnud alandlike soove, sa valmistad neile ette
süda, sa paned oma kõrva kuulma:
10:18 mõista kohut vaeste ja rõhutute üle, et maa inimene saaks
ei rõhu enam.