Psalmid 10:1 Miks sa seisad kaugel, Issand? miks sa end sel ajal peidad häda? 10:2 Õel oma uhkuses kiusab taga vaeseid; las nad võetakse sisse seadmeid, mida nad on ette kujutanud. 10:3 Sest õel hoopleb oma südamesooviga ja õnnistab teda ahne, keda Jehoova põlgab. 10:4 Õel ei otsi oma palge uhkuse tõttu Jumal: Jumal ei ole kõigis oma mõtetes. 10:5 Tema teed on alati rasked; sinu otsused on palju kõrgemad kui tema nägemine: nagu kõik tema vaenlased, ta pahvatab neid. 10:6 Ta on öelnud oma südames: Ma ei kõiguta, sest ma ei saa kunagi olla vastasseis. 10:7 Tema suu on täis sõimu ja pettust ja pettust, ta keele all on pahandus ja edevus. 10:8 Ta istub külade varjupaikades, salapaikades kas ta tapab süütuid? 10:9 Ta varitseb salaja nagu lõvi oma koopas, ta varitseb püüdke vaest kinni: ta püüab vaese kinni, kui ta tõmbab ta enda sisse net. 10:10 Ta kükitab ja alandab ennast, et vaesed langeksid oma tugevate läbi ühed. 10:11 Ta ütleb oma südames: Jumal on unustanud, ta peidab oma näo; ta ei näe seda kunagi. 10:12 Tõuse, Issand! Jumal, tõsta oma käsi: ära unusta alandlikke. 10:13 Miks õel hämmastab Jumalat? ta on öelnud oma südames: Sina! ei nõua seda. 10:14 Sa oled seda näinud; sest sa näed pahandust ja pahameelt, et selle eest tasuda sinu käega: vaene usaldab end sinu kätte; sina oled isata abiline. 10:15 Murra õela ja kurja käsi, otsi tema kurjust, kuni sa seda ei leia. 10:16 Issand on Kuningas igavesti ja igavesti, paganad on hävinud tema omast maa. 10:17 Issand, sa oled kuulnud alandlike soove, sa valmistad neile ette süda, sa paned oma kõrva kuulma: 10:18 mõista kohut vaeste ja rõhutute üle, et maa inimene saaks ei rõhu enam.