Töö 30:1 Aga nüüd, minust nooremad, pilkavad mind, kelle isad Ma oleksin põlganud oma karja koertega sebimist. 30:2 Jah, milleks võiks nende käte jõud mulle kasu tuua, kelles olen vana vanus hukkus? 30:3 Puuduse ja nälja pärast olid nad üksikud; sisse põgenedes kõrbesse endine aeg mahajäetud ja raisatud. 30:4 Kes lõikasid põõsaste äärest malvasid ja nende lihaks kadakajuuri. 30:5 Nad aeti inimeste seast välja (nad karjusid neile järele nagu pärast a varas ;) 30:6 elama orgude kaljudel, maa koobastes ja kivid. 30:7 Põõsaste vahel nad piitsutasid; nõgeste alla koguti neid koos. 30:8 Nad olid rumalate lapsed, jah, alatute inimeste lapsed, nad olid alatumad kui maa. 30:9 Ja nüüd olen ma nende laul, jah, ma olen nende sõna. 30:10 Nad jälestavad mind, põgenevad minust kaugele ega sülita mulle näkku. 30:11 Sest ta on mu nööri lahti lasknud ja mind vaevanud, on nad ka lasknud vabasta valjad minu ees. 30:12 Minu paremal käel tõuseb noorus; nad lükkavad mu jalad eemale ja nad tõsta minu vastu nende hävitamise teed. 30:13 Nad rikuvad mu teed, viivad edasi mu õnnetust, neil pole abistajat. 30:14 Nad tulid minu peale kui laialdane vete sissemurdmine kõrbes nad veeresid end minu peale. 30:15 Minu peale on pööratud hirmud: nad jälitavad mu hinge nagu tuul ja minu hinge heaolu kaob nagu pilv. 30:16 Ja nüüd on mu hing minu peale valatud; viletsuse päevad on võtnud hoia mind kinni. 30:17 Öösel on mu luud minu sisse torgatud ja mu kõõlused ei võta vastu puhata. 30:18 Minu haiguse suure jõu tõttu on mu rõivad muudetud: see seob mind umbes nagu minu mantli krae. 30:19 Ta viskas mind porisse ja ma olen muutunud nagu põrm ja tuhk. 30:20 Ma hüüan sinu poole, aga sa ei kuule mind; ma tõusen püsti ja sina ei pea mind. 30:21 Sa oled muutunud minu vastu julmaks, oma tugeva käega astud sa vastu minu vastu. 30:22 Sa tõstad mind tuule poole; sa paned mind selle peale ratsutama ja lahustab mu aine. 30:23 Sest ma tean, et sa tood mu surma ja määratud majja kõigile elavatele. 30:24 Kuid ta ei siruta oma kätt hauani, kuigi nad nutavad tema hävingus. 30:25 Eks ma nutnud selle pärast, kes oli hädas? ei kurvastanud mu hing vaesed? 30:26 Kui ma ootasin head, siis tuli minu juurde kurja ja kui ma ootasin valgus, tuli pimedus. 30:27 Mu sooled keesid ega rahunenud; viletsuspäevad takistasid mind. 30:28 Ma läksin leinama ilma päikeseta: tõusin püsti ja nutsin päikese käes. kogudus. 30:29 Olen draakonite vend ja öökullide kaaslane. 30:30 Mu nahk on mu peal must ja mu luud on kuumusest põlenud. 30:31 Ka minu harf on muutunud leinaks ja mu orel nende hääleks et nutta.