Töö
30:1 Aga nüüd, minust nooremad, pilkavad mind, kelle isad
Ma oleksin põlganud oma karja koertega sebimist.
30:2 Jah, milleks võiks nende käte jõud mulle kasu tuua, kelles olen vana
vanus hukkus?
30:3 Puuduse ja nälja pärast olid nad üksikud; sisse põgenedes kõrbesse
endine aeg mahajäetud ja raisatud.
30:4 Kes lõikasid põõsaste äärest malvasid ja nende lihaks kadakajuuri.
30:5 Nad aeti inimeste seast välja (nad karjusid neile järele nagu pärast a
varas ;)
30:6 elama orgude kaljudel, maa koobastes ja
kivid.
30:7 Põõsaste vahel nad piitsutasid; nõgeste alla koguti neid
koos.
30:8 Nad olid rumalate lapsed, jah, alatute inimeste lapsed, nad olid alatumad
kui maa.
30:9 Ja nüüd olen ma nende laul, jah, ma olen nende sõna.
30:10 Nad jälestavad mind, põgenevad minust kaugele ega sülita mulle näkku.
30:11 Sest ta on mu nööri lahti lasknud ja mind vaevanud, on nad ka lasknud
vabasta valjad minu ees.
30:12 Minu paremal käel tõuseb noorus; nad lükkavad mu jalad eemale ja nad
tõsta minu vastu nende hävitamise teed.
30:13 Nad rikuvad mu teed, viivad edasi mu õnnetust, neil pole abistajat.
30:14 Nad tulid minu peale kui laialdane vete sissemurdmine kõrbes
nad veeresid end minu peale.
30:15 Minu peale on pööratud hirmud: nad jälitavad mu hinge nagu tuul ja minu hinge
heaolu kaob nagu pilv.
30:16 Ja nüüd on mu hing minu peale valatud; viletsuse päevad on võtnud
hoia mind kinni.
30:17 Öösel on mu luud minu sisse torgatud ja mu kõõlused ei võta vastu
puhata.
30:18 Minu haiguse suure jõu tõttu on mu rõivad muudetud: see seob mind
umbes nagu minu mantli krae.
30:19 Ta viskas mind porisse ja ma olen muutunud nagu põrm ja tuhk.
30:20 Ma hüüan sinu poole, aga sa ei kuule mind; ma tõusen püsti ja sina
ei pea mind.
30:21 Sa oled muutunud minu vastu julmaks, oma tugeva käega astud sa vastu
minu vastu.
30:22 Sa tõstad mind tuule poole; sa paned mind selle peale ratsutama ja
lahustab mu aine.
30:23 Sest ma tean, et sa tood mu surma ja määratud majja
kõigile elavatele.
30:24 Kuid ta ei siruta oma kätt hauani, kuigi nad nutavad
tema hävingus.
30:25 Eks ma nutnud selle pärast, kes oli hädas? ei kurvastanud mu hing
vaesed?
30:26 Kui ma ootasin head, siis tuli minu juurde kurja ja kui ma ootasin
valgus, tuli pimedus.
30:27 Mu sooled keesid ega rahunenud; viletsuspäevad takistasid mind.
30:28 Ma läksin leinama ilma päikeseta: tõusin püsti ja nutsin päikese käes.
kogudus.
30:29 Olen draakonite vend ja öökullide kaaslane.
30:30 Mu nahk on mu peal must ja mu luud on kuumusest põlenud.
30:31 Ka minu harf on muutunud leinaks ja mu orel nende hääleks
et nutta.