Jeremija
20:1 Aga Pashur, preester Immeri poeg, kes oli ühtlasi ka ülemvalitseja
kuulis, et Jeremija seda prohvetlikult kuulutas.
20:2 Siis lõi Pashur prohvet Jeremijat ja pani ta rüppe
nad olid Benjamini kõrges väravas, mis oli Issanda koja juures.
20:3 Ja sündis, et Pashur tõi Jeremija ilmale
laost välja. Siis ütles Jeremija talle: 'Issand ei ole kutsunud!'
sinu nimi on Pashur, aga Magormissabib.
20:4 Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ma teen su enesele hirmuks,
ja kõigile su sõpradele ja nad langevad oma mõõga läbi
vaenlased ja su silmad näevad seda, ja ma annan kogu Juuda omale
Paabeli kuninga käest ja ta viib nad vangi
Babüloni ja tapab nad mõõgaga.
20:5 Ja ma annan kogu selle linna ja kogu jõu
selle töö ja kõik selle hinnalised asjad ja kõik
Juuda kuningate aarded annan ma nende kätte
vaenlased, kes nad rüüstavad, võtavad ja viivad
Babülon.
20:6 Ja sina, Pashur, ja kõik, kes su kojas elavad, mine sisse
vangistus: ja sa tuled Babüloni ja sured seal ja
Sinna maetakse sina ja kõik su sõbrad, kelle juurde sul on
ennustanud valesid.
20:7 Issand, sina oled mind petnud ja mind peteti, sina oled tugevam
kui mina, ja olen võitnud. Mind pilkatakse iga päev, kõik mõnitavad
mina.
20:8 Sest ajast, kui ma olen rääkinud, olen ma hüüdnud, ma hüüdsin vägivalda ja röövimist; sest
Issanda sõna tehti mulle iga päev teotuseks ja pilkamiseks.
20:9 Siis ma ütlesin: Ma ei maini teda ega räägi enam temast
nimi. Kuid tema sõna oli mu südames nagu põlev tuli mu südames
luud ja ma olin väsinud talumisest ja ma ei suutnud jääda.
20:10 Sest ma kuulsin paljude laimamist, hirmu igal pool. Teatage, ütlevad nad,
ja anname sellest teada. Kõik mu tuttavad vaatasid mu peatumist, öeldes:
Võimalik, et ta meelitatakse ja me saame temast võitu ja
me maksame talle kätte.
20:11 Aga Issand on minuga nagu vägev, hirmus, seepärast minu
tagakiusajad komistavad ja nad ei võida
väga häbi; sest neil ei lähe edu, nende igavene segadus
ei unustata kunagi.
20:12 Aga vägede Issand, kes sa katsud õigeid ja näed ohjasid ja
süda, las ma näen sinu kättemaksu neile, sest sulle olen ma avanud
minu põhjus.
20:13 Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest ta on päästnud hinge
vaesed kurjategijate käest.
20:14 Neetud olgu päev, mil ma sündisin, ärgu olgu see päev, mil mu ema!
õnnistas mind.
20:15 Neetud olgu mees, kes mu isale kuulutas, öeldes: "Meeslaps!"
on sulle sündinud; teeb ta väga rõõmsaks.
20:16 Ja see mees olgu nagu linnad, mille Issand hävitas ja parandas meelt
mitte: ja ta kuulgu hommikust kisa ja karjumist
keskpäev;
20:17 Sest ta ei tapnud mind üsast peale; või et mu ema võis olla
minu haud ja tema emakas oleks minuga alati suurepärane.
20:18 Mispärast ma tulin üsast välja, et näha vaeva ja kurbust, et mu
päevad tuleks häbiga ära tarbida?