Jeremija 20:1 Aga Pashur, preester Immeri poeg, kes oli ühtlasi ka ülemvalitseja kuulis, et Jeremija seda prohvetlikult kuulutas. 20:2 Siis lõi Pashur prohvet Jeremijat ja pani ta rüppe nad olid Benjamini kõrges väravas, mis oli Issanda koja juures. 20:3 Ja sündis, et Pashur tõi Jeremija ilmale laost välja. Siis ütles Jeremija talle: 'Issand ei ole kutsunud!' sinu nimi on Pashur, aga Magormissabib. 20:4 Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ma teen su enesele hirmuks, ja kõigile su sõpradele ja nad langevad oma mõõga läbi vaenlased ja su silmad näevad seda, ja ma annan kogu Juuda omale Paabeli kuninga käest ja ta viib nad vangi Babüloni ja tapab nad mõõgaga. 20:5 Ja ma annan kogu selle linna ja kogu jõu selle töö ja kõik selle hinnalised asjad ja kõik Juuda kuningate aarded annan ma nende kätte vaenlased, kes nad rüüstavad, võtavad ja viivad Babülon. 20:6 Ja sina, Pashur, ja kõik, kes su kojas elavad, mine sisse vangistus: ja sa tuled Babüloni ja sured seal ja Sinna maetakse sina ja kõik su sõbrad, kelle juurde sul on ennustanud valesid. 20:7 Issand, sina oled mind petnud ja mind peteti, sina oled tugevam kui mina, ja olen võitnud. Mind pilkatakse iga päev, kõik mõnitavad mina. 20:8 Sest ajast, kui ma olen rääkinud, olen ma hüüdnud, ma hüüdsin vägivalda ja röövimist; sest Issanda sõna tehti mulle iga päev teotuseks ja pilkamiseks. 20:9 Siis ma ütlesin: Ma ei maini teda ega räägi enam temast nimi. Kuid tema sõna oli mu südames nagu põlev tuli mu südames luud ja ma olin väsinud talumisest ja ma ei suutnud jääda. 20:10 Sest ma kuulsin paljude laimamist, hirmu igal pool. Teatage, ütlevad nad, ja anname sellest teada. Kõik mu tuttavad vaatasid mu peatumist, öeldes: Võimalik, et ta meelitatakse ja me saame temast võitu ja me maksame talle kätte. 20:11 Aga Issand on minuga nagu vägev, hirmus, seepärast minu tagakiusajad komistavad ja nad ei võida väga häbi; sest neil ei lähe edu, nende igavene segadus ei unustata kunagi. 20:12 Aga vägede Issand, kes sa katsud õigeid ja näed ohjasid ja süda, las ma näen sinu kättemaksu neile, sest sulle olen ma avanud minu põhjus. 20:13 Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest ta on päästnud hinge vaesed kurjategijate käest. 20:14 Neetud olgu päev, mil ma sündisin, ärgu olgu see päev, mil mu ema! õnnistas mind. 20:15 Neetud olgu mees, kes mu isale kuulutas, öeldes: "Meeslaps!" on sulle sündinud; teeb ta väga rõõmsaks. 20:16 Ja see mees olgu nagu linnad, mille Issand hävitas ja parandas meelt mitte: ja ta kuulgu hommikust kisa ja karjumist keskpäev; 20:17 Sest ta ei tapnud mind üsast peale; või et mu ema võis olla minu haud ja tema emakas oleks minuga alati suurepärane. 20:18 Mispärast ma tulin üsast välja, et näha vaeva ja kurbust, et mu päevad tuleks häbiga ära tarbida?