Jesaja 57:1 Õige hukkub ja keegi ei pane seda südamesse, ja halastajad võetakse ära, ükski ei arva, et õige on ära võetud tulev kurjus. 57:2 Ta läheb rahusse: nad puhkavad igaüks oma voodites kõndides oma püsti. 57:3 Aga tulge siia, nõia pojad, nõia seeme! abielurikkuja ja hoor. 57:4 Kelle vastu te võistlete? kelle vastu teete laia suu, ja tõmbad keele välja? kas te pole üleastumise lapsed, seeme? vale, 57:5 Põletage end ebajumalatega iga halja puu all, tapke neid lapsed orgudes kaljude all? 57:6 oja siledate kivide seas on sinu osa; nemad, nad on sinu liisk: isegi neile oled sa joogiohvri valanud, sa oled ohverdanud a lihapakkumine. Kas ma peaksin nendes lohutust saama? 57:7 Sa oled pannud oma voodi kõrgele ja kõrgele mäele, isegi sinna sa läksid üles ohverdama. 57:8 Ka uste ja postide taha oled sa pannud oma mälestuse. sest sa oled end avastanud teisele peale minu ja tõusid üles; sa oled suurendanud oma voodit ja sõlminud nendega lepingu; sina armastas nende voodit seal, kus sa seda nägid. 57:9 Ja sa läksid kuninga juurde salviga ja suurendasid oma lõhnaõlisid ja saatsid oma käskjalad kaugele ja alandasid ennast isegi põrgusse. 57:10 Sa oled väsinud oma tee suurusest; ometi sa ei öelnud: Seal pole lootust: sa oled leidnud oma käe elu; seega sa olid ei kurvastanud. 57:11 ja keda sa oled kartnud või kartnud, et sa valetasid ja kas ei ole mind meeles pidanud ega oma südamesse pannud? kas ma ei ole oma hoidnud rahu ka muistsest ajast ja kas sa ei karda mind? 57:12 Ma kuulutan sinu õigust ja sinu tegusid; sest nad ei tee seda kasu sulle. 57:13 Kui sa nutad, päästku su seltskonnad sind; aga tuul teeb kandke need kõik minema; tühjus võtab nad, aga see, kes paneb oma Minu peale lootmine pärib maa ja pärib mu püha mäe; 57:14 ja nad ütlevad: "Heisake, heidake üles, valmistage tee, võtke üles komistuskivi mu rahva teelt. 57:15 Sest nõnda ütleb kõrge ja ülev, kes elab igavikus, kelle nimi on Püha; Ma elan kõrges ja pühas paigas, tema juures ka see kahetsevast ja alandlikust vaimust, alandlike vaimu taaselustamiseks ja elustada kahetsevate inimeste südant. 57:16 Sest ma ei vaidle igavesti ega ole alati vihane, sest vaim peaks minu ja hingede ees, mille ma olen loonud. 57:17 Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin ja lõin teda: ma peitsin ja ta vihastas ja läks tüütult oma südame teed. 57:18 Ma olen näinud tema teid ja ma teen ta terveks, ma juhin ka teda taastage talle ja tema leinajatele lohutus. 57:19 Ma loon huulte vilja; Rahu, rahu sellele, kes on kaugel, ja sellele, kes on lähedal, ütleb Issand; ja ma ravin ta terveks. 57:20 Aga õelad on nagu rahutu meri, kui ta ei saa puhata, kelle veed ajavad muda ja mustust üles. 57:21 Ei ole rahu, ütleb mu Jumal, õelatel.