Jesaja
57:1 Õige hukkub ja keegi ei pane seda südamesse, ja halastajad
võetakse ära, ükski ei arva, et õige on ära võetud
tulev kurjus.
57:2 Ta läheb rahusse: nad puhkavad igaüks oma voodites
kõndides oma püsti.
57:3 Aga tulge siia, nõia pojad, nõia seeme!
abielurikkuja ja hoor.
57:4 Kelle vastu te võistlete? kelle vastu teete laia suu,
ja tõmbad keele välja? kas te pole üleastumise lapsed, seeme?
vale,
57:5 Põletage end ebajumalatega iga halja puu all, tapke neid
lapsed orgudes kaljude all?
57:6 oja siledate kivide seas on sinu osa; nemad, nad on sinu
liisk: isegi neile oled sa joogiohvri valanud, sa oled ohverdanud a
lihapakkumine. Kas ma peaksin nendes lohutust saama?
57:7 Sa oled pannud oma voodi kõrgele ja kõrgele mäele, isegi sinna
sa läksid üles ohverdama.
57:8 Ka uste ja postide taha oled sa pannud oma mälestuse.
sest sa oled end avastanud teisele peale minu ja tõusid üles;
sa oled suurendanud oma voodit ja sõlminud nendega lepingu; sina
armastas nende voodit seal, kus sa seda nägid.
57:9 Ja sa läksid kuninga juurde salviga ja suurendasid oma
lõhnaõlisid ja saatsid oma käskjalad kaugele ja alandasid
ennast isegi põrgusse.
57:10 Sa oled väsinud oma tee suurusest; ometi sa ei öelnud: Seal
pole lootust: sa oled leidnud oma käe elu; seega sa olid
ei kurvastanud.
57:11 ja keda sa oled kartnud või kartnud, et sa valetasid ja
kas ei ole mind meeles pidanud ega oma südamesse pannud? kas ma ei ole oma hoidnud
rahu ka muistsest ajast ja kas sa ei karda mind?
57:12 Ma kuulutan sinu õigust ja sinu tegusid; sest nad ei tee seda
kasu sulle.
57:13 Kui sa nutad, päästku su seltskonnad sind; aga tuul teeb
kandke need kõik minema; tühjus võtab nad, aga see, kes paneb oma
Minu peale lootmine pärib maa ja pärib mu püha mäe;
57:14 ja nad ütlevad: "Heisake, heidake üles, valmistage tee, võtke üles
komistuskivi mu rahva teelt.
57:15 Sest nõnda ütleb kõrge ja ülev, kes elab igavikus, kelle
nimi on Püha; Ma elan kõrges ja pühas paigas, tema juures ka see
kahetsevast ja alandlikust vaimust, alandlike vaimu taaselustamiseks ja
elustada kahetsevate inimeste südant.
57:16 Sest ma ei vaidle igavesti ega ole alati vihane, sest
vaim peaks minu ja hingede ees, mille ma olen loonud.
57:17 Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin ja lõin teda: ma peitsin
ja ta vihastas ja läks tüütult oma südame teed.
57:18 Ma olen näinud tema teid ja ma teen ta terveks, ma juhin ka teda
taastage talle ja tema leinajatele lohutus.
57:19 Ma loon huulte vilja; Rahu, rahu sellele, kes on kaugel, ja
sellele, kes on lähedal, ütleb Issand; ja ma ravin ta terveks.
57:20 Aga õelad on nagu rahutu meri, kui ta ei saa puhata, kelle
veed ajavad muda ja mustust üles.
57:21 Ei ole rahu, ütleb mu Jumal, õelatel.