Genesis
8:1 Ja Jumal mäletas Noad ja kõiki elusolendeid ja kõiki neid veiseid
oli temaga laevas; ja Jumal lõi tuule üle maa käima ja
veed langesid;
8:2 Ka sügavuse allikad ja taevaaknad suleti,
ja vihm taevast oli pidurdatud;
8:3 Ja veed tulid maa pealt tagasi pidevalt ja pärast seda
saja viiekümne päeva lõpuks vesi rauges.
8:4 Ja laegas puhkas seitsmendal kuul, seitsmeteistkümnendal päeval
kuul Ararati mägedel.
8:5 Ja vesi kahanes pidevalt kuni kümnenda kuuni: kümnenda kuuni
kuu, kuu esimesel päeval olid mägede tipud
nähtud.
8:6 Ja sündis, et neljakümne päeva möödudes avas Noa selle
aken laevale, mille ta oli teinud:
8:7 Ja ta saatis välja ronka, kes käis edasi-tagasi kuni veteni
kuivasid maa pealt ära.
8:8 Ta saatis tema juurest välja tuvi, et näha, kas vesi on vaibunud
maapinnast eemal;
8:9 Aga tuvi ei leidnud oma tallale rahu ja ta pöördus tagasi
temale laeka, sest vesi oli kogu kohal
maa: siis ta sirutas oma käe, võttis temast kinni ja tõmbas ta enda juurde
ta laeva.
8:10 Ja ta jäi veel seitse päeva; ja jälle saatis ta tuvi välja
laevast;
8:11 Ja tuvi tuli tema juurde õhtul; ja vaata, tema suus oli an
oliivileht oli ära kistud: nii teadis Noa, et vesi on vaibunud
maa.
8:12 Ja ta jäi veel seitse päeva; ja saatis tuvi välja; mis
ei pöördunud enam tema juurde.
8:13 Ja see sündis kuuesaja esimesel aastal, esimesel
kuu, kuu esimesel päeval kuivasid veed ära
maa. Ja Noa eemaldas laeva katte, vaatas ja
vaata, maapind oli kuiv.
8:14 Ja teisel kuul, kuu seitsmendal ja kahekümnendal päeval,
kas maa kuivas.
8:15 Ja Jumal rääkis Noaga, öeldes:
8:16 Minge laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su pojad!
naised sinuga.
8:17 Too endaga välja kõik elusolend, mis on sinu juures, kõik
liha, nii lindude kui veiste ja kõigi roomajate liha
roomab maa peal; et nad saaksid maa peal rikkalikult sigida,
ja olge viljakad ja paljunege maa peal.
8:18 Ja Noa läks välja oma pojad ja naine ja tema poegade naised
temaga:
8:19 kõik metsalised, kõik roomajad ja kõik linnud ja kõik
roomab maa peal oma liiki järgi, väljus laevast.
8:20 Ja Noa ehitas Issandale altari; ja võttis igast puhtast metsalisest,
ja igast puhtast linnust ning ohverdasid altaril põletusohvreid.
8:21 Ja Issand tundis magusat lõhna; ja ISSAND ütles oma südames: Mina
ei nea enam maad inimese pärast; Selle eest
ettekujutus inimese südamest on kurja tema noorusest peale; mina ka enam mitte
peksa enam kõiki elavaid asju, nagu ma olen teinud.
8:22 Kuni maa püsib, külviaeg ja lõikus ja külm ja kuumus ja
suvi ja talv ning päev ja öö ei lakka.