Genesis 8:1 Ja Jumal mäletas Noad ja kõiki elusolendeid ja kõiki neid veiseid oli temaga laevas; ja Jumal lõi tuule üle maa käima ja veed langesid; 8:2 Ka sügavuse allikad ja taevaaknad suleti, ja vihm taevast oli pidurdatud; 8:3 Ja veed tulid maa pealt tagasi pidevalt ja pärast seda saja viiekümne päeva lõpuks vesi rauges. 8:4 Ja laegas puhkas seitsmendal kuul, seitsmeteistkümnendal päeval kuul Ararati mägedel. 8:5 Ja vesi kahanes pidevalt kuni kümnenda kuuni: kümnenda kuuni kuu, kuu esimesel päeval olid mägede tipud nähtud. 8:6 Ja sündis, et neljakümne päeva möödudes avas Noa selle aken laevale, mille ta oli teinud: 8:7 Ja ta saatis välja ronka, kes käis edasi-tagasi kuni veteni kuivasid maa pealt ära. 8:8 Ta saatis tema juurest välja tuvi, et näha, kas vesi on vaibunud maapinnast eemal; 8:9 Aga tuvi ei leidnud oma tallale rahu ja ta pöördus tagasi temale laeka, sest vesi oli kogu kohal maa: siis ta sirutas oma käe, võttis temast kinni ja tõmbas ta enda juurde ta laeva. 8:10 Ja ta jäi veel seitse päeva; ja jälle saatis ta tuvi välja laevast; 8:11 Ja tuvi tuli tema juurde õhtul; ja vaata, tema suus oli an oliivileht oli ära kistud: nii teadis Noa, et vesi on vaibunud maa. 8:12 Ja ta jäi veel seitse päeva; ja saatis tuvi välja; mis ei pöördunud enam tema juurde. 8:13 Ja see sündis kuuesaja esimesel aastal, esimesel kuu, kuu esimesel päeval kuivasid veed ära maa. Ja Noa eemaldas laeva katte, vaatas ja vaata, maapind oli kuiv. 8:14 Ja teisel kuul, kuu seitsmendal ja kahekümnendal päeval, kas maa kuivas. 8:15 Ja Jumal rääkis Noaga, öeldes: 8:16 Minge laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su pojad! naised sinuga. 8:17 Too endaga välja kõik elusolend, mis on sinu juures, kõik liha, nii lindude kui veiste ja kõigi roomajate liha roomab maa peal; et nad saaksid maa peal rikkalikult sigida, ja olge viljakad ja paljunege maa peal. 8:18 Ja Noa läks välja oma pojad ja naine ja tema poegade naised temaga: 8:19 kõik metsalised, kõik roomajad ja kõik linnud ja kõik roomab maa peal oma liiki järgi, väljus laevast. 8:20 Ja Noa ehitas Issandale altari; ja võttis igast puhtast metsalisest, ja igast puhtast linnust ning ohverdasid altaril põletusohvreid. 8:21 Ja Issand tundis magusat lõhna; ja ISSAND ütles oma südames: Mina ei nea enam maad inimese pärast; Selle eest ettekujutus inimese südamest on kurja tema noorusest peale; mina ka enam mitte peksa enam kõiki elavaid asju, nagu ma olen teinud. 8:22 Kuni maa püsib, külviaeg ja lõikus ja külm ja kuumus ja suvi ja talv ning päev ja öö ei lakka.