1 korintlastele
13:1 Kuigi ma räägin inimeste ja inglite keeltega, aga ma ei räägi
heategevus, minust on saanud nagu helisev vask või kõlisev taldrik.
13:2 Ja kuigi mul on prohvetliku kuulutamise and ja ma mõistan kõiki saladusi,
ja kõik teadmised; ja kuigi mul on kogu usk, võiksin ma eemaldada
mäed, ja mul pole heategevust, ma pole midagi.
13:3 Ja kuigi ma annan kogu oma vara vaeste toitmiseks ja annaksin oma
kui keha põletataks ja sul pole armastust, see ei too mulle midagi.
13:4 Armastus kannatab kaua ja on lahke; heategevus ei kadesta; heategevus
ei kiitle ennast, ei ole ülespuhutud,
13:5 Ta ei käitu ebasündsalt, ei otsi oma, ei ole kerge
ärritatud, ei mõtle kurja;
13:6 ei rõõmusta ülekohtust, vaid rõõmustab tõe üle;
13:7 Ta talub kõike, usub kõike, loodab kõike, peab vastu
kõik asjad.
13:8 Armuarmastus ei kao kunagi, aga olgu prohvetikuulutused, need kukuvad läbi;
olgu keeli, need lakkavad; kas on teadmisi,
see kaob ära.
13:9 Sest me teame osaliselt ja me kuulutame prohvetlikult.
13:10 Aga kui tuleb see, mis on täiuslik, siis tuleb see, mis on osaline
ära tehakse.
13:11 Kui ma olin laps, siis ma rääkisin nagu laps, sain aru nagu laps, mina
mõtlesin lapsena: aga meheks saades panin lapselikud asjad kõrvale.
13:12 Sest praegu näeme läbi klaasi, tumedalt; aga siis näost näkku: nüüd mina
osaliselt teada; aga siis ma tean, nagu ka mind teatakse.
13:13 Ja nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; kuid suurim neist
see on heategevus.