1 korintlastele 13:1 Kuigi ma räägin inimeste ja inglite keeltega, aga ma ei räägi heategevus, minust on saanud nagu helisev vask või kõlisev taldrik. 13:2 Ja kuigi mul on prohvetliku kuulutamise and ja ma mõistan kõiki saladusi, ja kõik teadmised; ja kuigi mul on kogu usk, võiksin ma eemaldada mäed, ja mul pole heategevust, ma pole midagi. 13:3 Ja kuigi ma annan kogu oma vara vaeste toitmiseks ja annaksin oma kui keha põletataks ja sul pole armastust, see ei too mulle midagi. 13:4 Armastus kannatab kaua ja on lahke; heategevus ei kadesta; heategevus ei kiitle ennast, ei ole ülespuhutud, 13:5 Ta ei käitu ebasündsalt, ei otsi oma, ei ole kerge ärritatud, ei mõtle kurja; 13:6 ei rõõmusta ülekohtust, vaid rõõmustab tõe üle; 13:7 Ta talub kõike, usub kõike, loodab kõike, peab vastu kõik asjad. 13:8 Armuarmastus ei kao kunagi, aga olgu prohvetikuulutused, need kukuvad läbi; olgu keeli, need lakkavad; kas on teadmisi, see kaob ära. 13:9 Sest me teame osaliselt ja me kuulutame prohvetlikult. 13:10 Aga kui tuleb see, mis on täiuslik, siis tuleb see, mis on osaline ära tehakse. 13:11 Kui ma olin laps, siis ma rääkisin nagu laps, sain aru nagu laps, mina mõtlesin lapsena: aga meheks saades panin lapselikud asjad kõrvale. 13:12 Sest praegu näeme läbi klaasi, tumedalt; aga siis näost näkku: nüüd mina osaliselt teada; aga siis ma tean, nagu ka mind teatakse. 13:13 Ja nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; kuid suurim neist see on heategevus.