1 korintlastele
2:1 Ja mina, vennad, kui ma teie juurde tulin, ei tulnud ma suurepärase kõnega
või tarkusest, kuulutades teile Jumala tunnistust.
2:2 Sest ma otsustasin, et ma ei tea teie seas midagi peale Jeesuse Kristuse ja
ta risti löödi.
2:3 Ja ma olin teiega nõrkuses ja hirmus ja suures värises.
2:4 Ja mu kõne ja jutlus ei olnud inimeste ahvatlevate sõnadega
tarkus, vaid Vaimu ja väe demonstreerimine:
2:5 Et teie usk ei seisaks inimeste tarkuses, vaid väes
jumalast.
2:6 Kuid me räägime tarkust nende seas, kes on täiuslikud, aga mitte tarkust
sellest maailmast ega selle maailma vürstide seast, kes on tühised:
2:7 Aga me räägime salapäraselt Jumala tarkust, nimelt varjatud tarkust,
mille Jumal määras maailma ees meie auks:
2:8 mida ei teadnud ükski selle maailma vürstidest, sest kui nad oleksid seda teadnud,
nad ei oleks au Issandat risti löönud.
2:9 Aga nagu on kirjutatud: Silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ega ole kuulnud
inimese südamesse on tulnud asjad, milleks Jumal on valmistanud
neid, kes teda armastavad.
2:10 Aga Jumal on need meile ilmutanud oma Vaimu kaudu, Vaimu pärast
uurib kõike, jah, Jumala sügavust.
2:11 Sest kes teab inimese asju, välja arvatud inimese vaim, kes
on temas? nõnda ei tea keegi Jumala asju, vaid Vaim
Jumal.
2:12 Nüüd me oleme saanud mitte maailma vaimu, vaid vaimu, mis
on Jumalast; et me teaksime asju, mis meile tasuta on antud
Jumal.
2:13 Mida me ka räägime, mitte inimeste tarkuse sõnadega
õpetab, aga mida Püha Vaim õpetab; vaimsete asjade võrdlemine
vaimsega.
2:14 Aga loomulik inimene ei võta vastu seda, mis on Jumala Vaimust, sest
need on tema jaoks rumalad, ega ta ei tea neid, sest nemad
on vaimselt eristatavad.
2:15 Aga see, kes on vaimne, mõistab kohut kõige üle, kuid tema enda üle mõistetakse kohut
pole meest.
2:16 Sest kes on teadnud Issanda meelt, et ta saaks teda õpetada? Aga
meil on Kristuse meel.