1 korintlastele 2:1 Ja mina, vennad, kui ma teie juurde tulin, ei tulnud ma suurepärase kõnega või tarkusest, kuulutades teile Jumala tunnistust. 2:2 Sest ma otsustasin, et ma ei tea teie seas midagi peale Jeesuse Kristuse ja ta risti löödi. 2:3 Ja ma olin teiega nõrkuses ja hirmus ja suures värises. 2:4 Ja mu kõne ja jutlus ei olnud inimeste ahvatlevate sõnadega tarkus, vaid Vaimu ja väe demonstreerimine: 2:5 Et teie usk ei seisaks inimeste tarkuses, vaid väes jumalast. 2:6 Kuid me räägime tarkust nende seas, kes on täiuslikud, aga mitte tarkust sellest maailmast ega selle maailma vürstide seast, kes on tühised: 2:7 Aga me räägime salapäraselt Jumala tarkust, nimelt varjatud tarkust, mille Jumal määras maailma ees meie auks: 2:8 mida ei teadnud ükski selle maailma vürstidest, sest kui nad oleksid seda teadnud, nad ei oleks au Issandat risti löönud. 2:9 Aga nagu on kirjutatud: Silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ega ole kuulnud inimese südamesse on tulnud asjad, milleks Jumal on valmistanud neid, kes teda armastavad. 2:10 Aga Jumal on need meile ilmutanud oma Vaimu kaudu, Vaimu pärast uurib kõike, jah, Jumala sügavust. 2:11 Sest kes teab inimese asju, välja arvatud inimese vaim, kes on temas? nõnda ei tea keegi Jumala asju, vaid Vaim Jumal. 2:12 Nüüd me oleme saanud mitte maailma vaimu, vaid vaimu, mis on Jumalast; et me teaksime asju, mis meile tasuta on antud Jumal. 2:13 Mida me ka räägime, mitte inimeste tarkuse sõnadega õpetab, aga mida Püha Vaim õpetab; vaimsete asjade võrdlemine vaimsega. 2:14 Aga loomulik inimene ei võta vastu seda, mis on Jumala Vaimust, sest need on tema jaoks rumalad, ega ta ei tea neid, sest nemad on vaimselt eristatavad. 2:15 Aga see, kes on vaimne, mõistab kohut kõige üle, kuid tema enda üle mõistetakse kohut pole meest. 2:16 Sest kes on teadnud Issanda meelt, et ta saaks teda õpetada? Aga meil on Kristuse meel.